Kaia Kapsta

Üksikvanemlus, üksinda last kasvatava vanema lood ja raskused – miks ma tegelen selle teemaga?
Olen seni ehitanud üles raseduskriisi nõustamissüsteemi. Oma töös hakkasime mõistma, kuivõrd olulised on paarisuhted pereplaneerimise, lapseootuse ja lapse sünnijärgselt terved, tugevad ja vastupidavad peresuhted.

Usun, et üksikvanema rolli võtmine võib olla sageli naise isiklik teadvustatud ja läbitunnetatud valik. Aga teinekord ka antud olukordi arvesse võttes parim võimalik lahendus. Samas oleme oma raseduskriisi töös märganud, kui paljud emad otsustavad raseduse katkestamise poolt justnimelt selle tundega, et nad ei soovi, et nende laps peaks sündima n.ö „katkisesse“ perekonda. Peame tõdema, et üksikvanemaga last kasvatav perekond on meie ühiskonnas ikka veel teema, mis kutsub esile häbi ja- süütundeid, samuti kahtlusi, et äkki ma olen oma elus läbi kukkunud, ebaõnnestunud. Nii teevad paljud emad valiku raseduse katkestamise ja lapse sünnitamise vahel olukorda mida nad peavad lapse jaoks kõige raskemaks, olukorda kus nad peavad isata üles kasvama. Me unistame, et meie lapsel saab olema armastav ema ja isa, vanaema ja vanaisa, aga päeva lõpuks me ei tea, mitu inimest seda last tegelikult kasvatama saavad.

Me ei saa muuta oma minevikku ja me ei tea ette oma tulevikku, aga olevik tänases hetkes on see, mille me saame eilsest päevast täisväärtuslikumaks elada. Oskust ja teadmist selle tarvis oleme me kõik koos Sinuga püüdlemas.