Rõõmutu töö põletab läbi

Karjäärinõustamisele tulevad sageli inimesed, kellele teeb töö kaotuse asemel muret läbipõlemishirm. 

Väljastpoolt paistab kõik kena – töö on olemas, valdkond tore, tegemist jagub. Pole aga tahet silmade särades seda tööd teha. Seegi poleks meie tööuskses riigis patt, kuid lõpuks võib see viia stressi või koguni depressioonini.

Läbipõlemistunne võib tabada inimesi, kes töötavad eeskujulike tööandjate juures, firmades, mis korralike majandustulemuste poolest tuntud ja figureerivad parimate edetabelites. Et väljastpoolt kõik hea paistab, ongi lõks, mis hoiab töösuhtes, millega enam tegelikult rahul ei olda.

Tööst peab jääma jälg. Pea kõik tööalase läbipõlemise märke tunnetanud inimesed nendivad, et töö, mida nad teevad, muutub ühel hetkel näiliseks. Askeldad ringi, sul on kiire, kuid õhtuks tekib küsimus: mille poolest ma maailma paremaks muutsin? Kui sellele tundele lisandub kehv juhtimine organisatsioonis või ebasõbralik töökliima, võimendub näilisustunne veelgi ja inimene esitab endale lõpuks küsimuse: mis asja ma siin maailmas õigupoolest ajan, kellele mind vaja on?

Inimene on kohastunud ellu jääma ja vajab selle kohta pidevalt kinnitust. Ta tahab tunda, et mõjutab maailma, et temast sõltub midagi. Koopainimesed saavutasid selle tunde mammuti tapmisega, mis tõi ajju õnnehormoone. Naine tegi mammutist perele prae ja siis maaliti koos koopaseintele (oldi loovad). Nüüdisaja inimesel on tegelikult sama vajadus – tunda, et ta teeb midagi suurt ja kasulikku.
Tänapäeva tööfilosoofias tähendab see, et tööst peab jääma loovpraktiline jälg. Kui keegi loodab, et müügitulemuste kõverad seda “mammutit” asendavad, siis ta eksib. Müügitulemusi on vaja uuel kuul jälle saavutama hakata. Mammut on midagi püsivat, mida saab meeltega tajuda. Ega asjata pole täiskasvanud viimase kümnendi jooksul tormi jooksnud kutsekoolidele, soovides õppida maastikuarhitektuuri, puutööd, kudumist, keraamikat, sepatööd jms. Ikka selleks, et virtuaalsele kontoritööle vastukaaluks tegeleda millegagi, millest jääb jälg maha.

Teine tööõnne komponent, mida inimesed oma ihkavad, on nn südamekomponent. Vajadus,  et nende töö teiste inimeste elukvaliteeti parandaks. Siia alla käivad kõikvõimalikud abistavad, suunavad, sotsiaalsed, õpetavad tööd. Mida vahetum on tagasiside aidatavalt, seda õnnelikumaks see inimesi teeb. Kirurgidel ja näiteks ka päästetöötajatel on vähem infarkte-insulte kui poliitikutel ja ärimeestel. Keerulistes abistavates ametites on seda, mida töö tagasi annab, mitu korda rohkem kui nn virtuaalset laadi töökohtadel.

“Südamekomponenti” saab organisatsioon tekitada heategevuse või  eeskujuliku juhtimiskultuuriga. Paari aasta eest tuli massiliselt nõustamisele pangatöötajaid. Muidu eeskujulike tööandjatena tuntud pangad hakkasid äkki survestama kliendihaldureid, et nood iga hinna eest püsiklientidele uusi teenuseid pähe määriks. Töötajad tundsid end õnnetuna, sest see ei olnud nende arvates klientide suhtes heatahtlik. Selle asjaolu tõttu jääb müügikonsultandi amet üheks stressitekitavamaks üldse.

Samuti peaksid tööõnne komponendi seisukohalt töökorralduse üle vaatama alkoholi- ja tubakafirmad, kasiinod, kiirlaenufirmad. Üle kolmekümneaastased, end tööalaselt teostada tahtvad, töö- ja eraelu tasakaalu otsivad inimesed neid valdkondi meelsasti ei vali.

Kolmas tööõnne komponent on inimene ise, kes tahab töökohale mahtuda just sellisena, nagu ta on. Inimesed ei soovi silmakirjatseda, müüa end kellegi teisena. Nad ei taha allutada end tööandjale, kellega nende väärtused ei klapi. Tööandjad, kes julgevad inimeste käest küsida, mida nad tegelikult vajavad, ja jõudumööda seda ka võimaldada,  on edukamad kui need, kes töökohal Karabas Barabasi nukuteatrit peavad.

Vahel on mult küsitud, et kui kõik saaksid endale vabalt unistuste ameti valida, kes siis need nn mittesoovitavad tööd ära teeb. Olen veendunud, et nii nagu igaühe jaoks on kuskil keegi, on ka iga ameti jaoks inimene. Ainus häda on see, et inimesed ei tea, kes nad tegelikult on, ei tea oma võimeid ja võimalusi. Kui aga endast pilt selge pole, on raske näha võimalusi ja valida strateegiat, kuidas nende võimalusteni jõuda. Nõnda nagu räägime elukestvast õppest, peaksime rääkima ka elukestvast karjääriplaneerimisest. Aeg-ajalt on vaja aeg maha võtta ja julgeda endalt küsida, mida ma tegelikult tahan – millist tööd teeksin siis, kui raha oluline poleks.

 

Avaldatud: Äripäev, 23.08.2012

 

Leave a Reply